|
Johannes Klesment
Johannes Klesment VR II/3 (harva ka Kleesment, 1924. aastani Johannes Klesmann; 30. mai 1896 (vkj 18. mai) Keila vald, Harjumaa – 23. detsember 1967 Washington) oli Eesti poliitik, õigusteadlane ja ajakirjanik. EluluguKlesment sündis Keila linnas rätsepa pojana.[1] Õppis aastatel 1906–1911 Keila Rahvahariduseltsi eestikeelses rahvakoolis ja 1911–1914 Tallinna Linna Kaubanduskoolis.[2][3] Lõpetas gümnaasiumi eksternina 1924. aastal. Samast aastast jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, lõpetas ülikooli õigusteaduskonna 1927. aastal cum laude.[1][2][4][5] Karjäär EestisAastatel 1914–1917 töötas ta Keila valla omavalitsuses vallakirjutajana,[4] 1917. aastal Paldiski linna vallasekretärina ja aastatel 1917–1921 (välja arvatud Saksa okupatsiooniaeg) Tallinna linna omavalitsuse teenistuses, kõigepealt linna korterite lepituskoja sekretärina, hiljem abiesimehena.[2] 1920. aastal valiti Klesment ESDTP nimekirjas Harju maavolikogu liikmeks, kus ta oli 1923. aastani.[1] 1921. aastast töötas ta lisaks ka ajakirjanikuna, olles aastatel 1921–1922 ajalehe Sotsiaaldemokraadi toimetuskolleegiumi liige ja pärast seda Narvas kaks aastat (1922–1924) Põhja Kodu toimetaja.[1] Aastatel 1924–1926 oli ta Viru maavolikogu liige, Narvas linnanõunik ja vaestelastekohtu esimees.[2][3] Aastatel 1926–1932 valiti ta sotsiaaldemokraatliku partei esindajana Riigikogu III ja IV koosseisu. 1927. aastal tegutses ta samal ajal Rahva Sõna toimetuse liikmena, aastatel 1927–1932 töötas ta veel Viru maavolikogu ja 1927–1929 Narva linnavolikogu liikmena.[5] Samuti alustas ta 1927. aastast tööd vandeadvokaadi abina, kellena töötas 1932. aastani.[1][3] 1932. aasta valimistel ta Riigikokku ei pääsenud, mistõttu ta lahkus sotsiaaldemokraatide erakonnast ja jätkas tööd advokaadina.[6] 1932. aastast kutsuti Klesment kohtuministeeriumi teenistusse kodifikatsiooni osakonna ministeeriumi nõunikuna, kus töötas 1936. aastani.[1] 1935. aastal oli ta samuti Riigi Teataja vastutav toimetaja.[3] Ta oli ka Balti Riikide Juristide Büroo Eesti osakonna esimees, kes võttis osa kõigist Balti juristide konverentsidest, ja Rahvusvahelise Administratiivteaduste Instituudi liige.[2] 1936. aastast võttis Klesment osa uue põhiseaduse väljatöötamisest, olles põhiseaduse koostamise komisjoni esimees. Kui Rahvuskogu kutsuti kokku, määrati Klesment riigivanema eriotsusega riigivanema ja vabariigi valitsuse peaesindajaks Rahvuskogu juurde. 26. septembrist 1938 nimetas tollane Eesti president Konstantin Päts ta presidendi ja valitsuse juriidiliseks nõunikuks, esindajaks Riigikogu juures ning riigisekretäri asetäitjaks, kellena Klesment töötas kuni Nõukogude okupatsioonini.[1][3][7] Sõja- ja pagulasaegne tegevusSaksa okupatsiooni ajal, aastatel 1941–1944, oli ta majandus- ja rahandusdirektori nõunik.[5] Pärast Nõukogude ja Saksa okupatsiooni kutsus presidendi ülesannetes olev peaminister Jüri Uluots Klesmenti põranda all moodustatud Eesti valitsuse koosseisu, kus ta alustas 18. septembrist 1944 kohtuministrina.[5] Teine Nõukogude okupatsioon sundis ta kodumaalt lahkuma.[1] Ta siirdus 19. septembril 1944 koos Jüri Uluotsaga Mihkel Kõvamehe purjekal "Atlantic" Tallinnast Rootsi, kuhu nad jõudsid kohale 22. septembril.[8] Rootsis võttis ta osa pagulasorganisatsioonide tegevusest, oli üks Välis-Eesti ajalehe, Eesti Rahvusnõukogu ja Eesti Rahvusfondi asutajatest. Ta töötas Välis-Eesti lehe toimetajana, rahvusnõukogu aseesimehena ja ERF-i peasekretärina aastatel 1949–1950. Eesti Komitees oli ta juristide sektsiooni juhatuse liige.[3] 1952. aastal kutsuti Klesment Vaba Euroopa Komitee juurde rajatud Vaba Eesti Komitee liikmeks, mistõttu ta kolis New Yorki Ameerika Ühendriikides. Komitee liige oli ta aastatel 1952–1959.[5] Ta siirdus 1959. aastal Washingtoni, kus asus Kongressi Raamatukogu teenistusse juriidiliste probleemide analüüsijana raamatukogu õigusteadusliku haruraamatukogu Euroopa osakonnas, kus ta hiljem edutati juriidiliseks spetsialistiks. Raamatukogus töötas ta oma surmani. 1961. aastal sai Klesment USA kodanikuks.[9] Ameerika Ühendriikides võttis ta osa eesti õigusteadlaste organiseerimisest. Ta oli USA Eesti Õigusteadlaste Ühingu esimeheks ja võttis osa mitmest rahvusvahelisest õigusteadlaste konverentsist Euroopas.[1] Ta oli Washingtoni Eesti Seltsi üks asutajatest ja hiljem ka juhatuse liige, E.E.L.K. Washingtoni Markuse Koguduse juhatuse liige. SurmKlesment tundis end halvasti 1967. aasta lõpus mõned nädalad enne oma surma. Ta kaotas lühikese ajaga palju oma kehakaalust ja arstid tuvastasid kaugele arenenud vähi. 22. detsembril ettevõetud operatsioon ei suutnud kadunut päästa ja ta suri 23. detsembri varahommikul, kella poole viie paiku, Washingtonis haiglas.[10] Ta maeti 30. detsembril Fort Lincolni kalmistule Washingtonis.[3][9] IsiklikkuJohannes sündis Pohlaka talus, Kumna külas, Kaareli ja Anna peres esimese lapsena.[5] 1897. aastal lisandus perre noorem vend Hermann Klesment.[11] Klesment abiellus kaks korda:
Tunnustus
TeoseidKlesment avaldas eriraamatutena mitmeid seaduste kommenteeritud väljaandeid, näiteks "1938. a. Põhiseadus", "Töökaitse seadused". "Omavalitsuste valimisseadused"). Samuti avaldas ta mitmeid artikleid [2]
Eksiilis tegi Klesment tööd Balti riike puudutava juriidilise ning poliitilise bibliograafia alal, koostades uurimusi ja publikatsioone:[9]
Viited
Välislingid
|
||||||||||||||||||||||||||||||
