Küprose ajalugu
Inimasustus Küprosel sai alguse paleoliitikumis. Küprose asukohast tingitult on selle ajalugu aastatuhandete jooksul mõjutanud Vahemere idaosa tsivilisatsioonid. Küprose ajaloo perioodid alates 1050 eKr on keraamikastiilide järgi jaotatud järgmiselt:
Eelajalooline Küpros
Küpros asustati paleoliitikumis (ehk kiviajal) ning inimesed elasid pärastjääajani saarel koos mitut liiki kääbusloomadega, nt kääbuselevantide (elephas cypriotes) ja kääbusjõehobudega (hippopotamus minor). Tolleaegset faunat on seostatud Küprose lõunarannikult Limassoli lähedalt Aetokremnosest leitud epipaleoliitikumiaegsete artefaktidega.[1] Esimesed asunikud, kelle kohta on kindlaid tõendeid, tulid Küprosele 9. (või 10.) aastatuhandel eKr Levandist. Nad olid keraamikaeelse neoliitikumi B põlluharijad, kes ei valmistanud veel keraamikat (akeraamiline neoliitikum). Saarele toodi palju uusi loomaliike nagu koerad, kassid, kitsed, tõenäoliselt veised ja sead. Lisaks tekkisid uued metsloomaliigid nagu rebased (vulpes vulpes) ja Pärsia kabahirved (dama mesopotamica). Asukad ehitasid ringikujulisi terratsost või põletatud lubjast põrandatega maju (nt Kastros ja Shillourokambos) ja kultiveerisid kultuur-üheteranisu ja emmernisu. Peeti sigu, lambaid, kitsi ja veiseid, kes olid käitumise poolest peamiselt metsikud. Veiste kohta on peale Shillourokambose andmeid vähe ning tõenäoliselt surid need loomad 8. aastatuhandel eKr välja. Veised toodi saarele tagasi keraamilises neoliitikumis. Kuuendal aastatuhandel eKr iseloomustasid akeraamilist Khirokitia kultuuri ringmajad, kivianumad ja lammastel, kitsedel ning sigadel põhinev majandus. Veiseid ei tuntud ning jahiti peamiselt kabahirvi. Sellele järgnes keraamiline Sotira aeg. Eneoliitikumi (vase-kiviaega) iseloomustavad laiali kätega kujukesed. Lääne-Küproselt leitud kaevud kuuluvad tõenäoliselt maailma vanimate sekka, need on rajatud kiviajal 9000–10 500 aastat tagasi. Need kaevud annavad tunnistust Küprose varajaste asunike tarkusest.[2] Aastal 2004 avastati Küproselt neoliitikumist pärit haud, kuhu oli koos inimesega maetud 8-kuine kass.[3] Haud on hinnanguliselt 9500 aastat vana ehk vanem kui Vana-Egiptus. Leid viis esimese teadaoleva inimeste ja kasside seose ajas tublisti tagasi.[4] PronksiaegPronksiajal ehitati Küprose esimesed linnad, nt Enkomi. Algas süstemaatiline vase kaevandamine ning vasega kaubeldi laialdaselt. Pronksiaja teises pooles elasid Küprosel juba Mükeene kreeklased, Küprose kreekakeelset nime on leitud juba 15. sajandist eKr pärinevast lineaarkirjas B kirjutatud tekstist.[5] Küprose silpkiri võeti kasutusele hilispronksiaja alguses ning see jäi käibele u 500 aastaks, võimalik, et 11. sajandi eKr teise pooleni. Enamik teadlastest usub, et silpkirja kasutati küprose keele (eteoküprose keele), mis suri välja 4. sajandil eKr, kirjutamiseks. Selle kohta on reaalseid tõendeid vähe, kuna silpkirja tahvleid ei ole veel täielikult dešifreeritud. Kolmeteistkümnes sajand eKr oli Küprosel õitseaeg. Linnad nagu Enkomi ehitati nelinurksetena uuesti üles, igal küljel oli linnavärav. Konstrueeriti ka tänavad ning suuremad ehitised. Suuremad ehitised ehitati kantkivist, see viitab ühiskonnas tekkinud sotsiaalsele hierarhiale ning kontrollile. Mõnes taolises ehitises olid eraldi ruumid oliiviõli töötlemiseks ja hoiustamiseks (nt Maroni-Vournes ja Ehitis X Kalavasos-Ayios Dhimitrioses). Myrtou-Pigadhesest on leitud kantkivist pühakoda koos altariga, sarnaseid templeid on leitud ka Enkomist, Kitionist ja Koúkliast. Nii Küprose linnade klassikalise plaani kui uuema, müüridega planeeringu lähimad paralleelid on leitud Süüriast (täpsemalt Ugaritist). Lähedastele suhetele Süüria ja Palestiinaga viitavad ka konsoolidega hauakambrid. Laevavrakkidelt (Uluburun, Iria ja Gelidonya) leitud vasetoorikud annavad tunnistust laialdasemast metallikaubandusest. Maadevahelise kaubanduse kohta annavad tõendeid ka Enkomist ja Kalavassosest leitud loomakujulised raskused, mis vastavad Süüria-Palestiina, Mesopotaamia, hetide ja Egeuse standarditele. Hilisel pronksiajal kuulus Küpros Hetide riigi koosseisu, kuid oli pigem vasallriik, mida valitsesid Ugariti kuningad.[6] Kuna saar polnud Hetide riigi keskne osa, jäeti see suuresti puutumata ning Küprose siseasjadesse ei sekkutud liialt. Hetid tungisid Küprosele alles Tudḫaliya I valitsusajal, tõenäoliselt kas vasekaevanduste kindlustamiseks või piraatlusega võitlemiseks.[6] Ka tema poeg tungis Küprosele umbes aastal 1200 eKr. Kuigi ahhaialased elasid Küprosel juba 14. sajandil eKr, asus neid pärast Trooja sõda veel hulganisti juurde.[7] Ahhaialased koloniseerisid Küprost aastatel 1210–1000 eKr. Doorialased saabusid u 1100 eKr ning vastupidi enda käekirjale Vana-Kreekas asusid nad saarele rahumeelselt. Uus kreeklastest asunike laine toimus aastatel 1100–1050 eKr, sellest annavad tõestust uut tüüpi hauad ja muutused keraamikas. Keraamika
Hilise pronksiaja teises pooles (1200–1100 eKr) toodeti Küprosel hulganisti keraamikat. Uue arhitektuuri hulka kuulusid Kreekast pärinevad kükloopmüürid. Hauakambrite asemel hakati kasutama šafthaudu. Sellest perioodist pärinevat keraamikat on leitud ka Palestiinast. Algul peeti leide tõendiks vallutusretkede kohta (mereinimesed), kuid tänapäeval on hakatud seda pidama märgiks suurenenud kaubandussidemetest Küprose ja Kreeta vahel. Tihedatele suhetele Kreetaga viitab ka Küproselt leitud Küdonias, Vana-Kreeta keskuses, valmistatud keraamika.[8] Küprose linnriigidEnamik teadlastest väidab, et Küprose linnriigid, mille kirjalikud tõendid pärinevad 8. sajandist eKr, asutati juba 11. sajandil eKr. Teised koolkonnad usuvad, et 12.–8. sajandil eKr toimus saarel aeglane sotsiaalne areng, mis põhines kohalike külavanemate võrgustikul. Kaheksandal sajandil eKr tõuseb asunike arv järsult ning esimest korda ilmuvad Salamise "kuninglikud" hauakambrid. See võib olla kindlam tõend Küprose kuningriikidest. VararauaaegKüprose rauaaeg järgneb hilispronksiaja Alammükeene ajastule (1125–1050 eKr). Ajastu jaotub geomeetriliseks (1050–700 eKr) ja arhailiseks (700–525 eKr) perioodiks. Müütide järgi on paljude Küprose linnade asutamislood seotud Trooja sõja alguse aegsete kreeka mütoloogia tegelastega. Näiteks asutas müütide järgi Salamise Teukros, Suure Arise vend. Arkaadia Agapenor Tegeast vahetas müütide järgi välja kohaliku juhi Kinürase ning asutas Paphose linna. Mõned teadlased peavad neid müüte tõendiks selle kohta, et kreeklased koloniseerisid saart juba 11. sajandil eKr. Esimene tõend kreeka keele kohta Küprosel pärineb 11. sajandist enne kristust; ühest vangikongist leiti nimi Ophelatas. Kreeklastega tuli Küprosele ka surnute kremeerimise komme. Vanim pronksanumatesse pandud kremeeritud säilmete matmiskoht on Kourion-Kalorizikis ning pärineb 11. sajandi eKr esimesest poolest. Hauast leiti kaks pronksvarrastest alust ning kilbi ja kuldskeptri säilmed. Algul peeti seda mõne Kourioni asutaja kuninglikuks hauaks, kuid hiljem on tõenäolisemaks peetud, et see on mõne kohaliku Küprose või Foiniikia valitseja haud. Skeptri konstruktsioon viitab hoopis Egiptuse mõjutustele. FoiniiklasedKirjalikud andmed viitavad varajasele Foiniikia kohalolule Kitionis, mis oli 10. sajandi eKr alguses Tüürose võimu all.[9] Ala koloniseerisid tõenäoliselt Tüürosest tulnud Foiniikia kaupmehed, kes laiendasid ka Kitioni poliitilist mõjuvõimu. Foiniiklased rajasid u aastal 850 eKr uuesti Kathari pühapaigad ning võtsid need kasutusse.[10] Salamise vanimas matmiskohas on lapsi maetud Kaanani vaasides, mis annab tunnistust Foiniikia mõjutustest juba 11. sajandil eKr. Sarnaseid matmisrituaale on täheldatud Kourion-Kalorizikis ja Palaepaphos-Skaleses Kouklia lähedal. Vana-Küpros
Esimeste kirjalike allikate järgi oli Küpros Uus-Assüüria võimu all. 1845. aastal Kitionist leitud steel tähistab kuningas Sargon II (721–705 eKr) võitu seitsme kuninga üle Ia maal. Ia on tõenäoliselt assüürlaste sõna Küprose saare kohta, mõnede teadlaste väitel kogu Kreeka kohta. Iale viitavad ka kirjutised Sargoni palees Dur-Šarrukinis. Aastast 673 või 672 eKr pärinevad Esarhaddoni kirjutised kirjeldavad saare kümmet kuningriiki: Salamis, Kition, Amathus, Paphos ja Soli rannikul ning Tamassos, Ledra, Idalium ja Khytroi sisemaal. Küpros oli aastast 669 eKr mõnda aega iseseisev, järgmisel sajandil langeti egiptlaste ja Amasis II (570–526/525 eKr) kontrolli alla. Umbes aastal 545 eKr vallutasid saare pärslased. Küprose põhjarannikult Soli lähedalt Marionist on leitud pärslaste palee. Küproslased võtsid osa ka Ioonia mässust. Neljanda sajandi alguses eKr võttis Salamise kuningas Evagoras I kogu saare enda juhtimise alla ning proovis Pärsiast iseseisvuda. Uus ülestõus algas aastal 350 eKr, kuid kuningas Artaxerxes III surus selle aastaks 344 eKr alla. Tüürose piiramise ajal läksid Küprose kuningad üle Aleksander Suure poolele. Aastal 321 eKr kaitsesid neli Küprose kuningat koos Ptolemaios I-ga saart Antigonus I Monophthalmuse vägede vastu. Ptolemaios kaotas Küprose aastateks 306–294 eKr Demetrios Poliorketesele, kuid pärast seda taastati saarel Ptolemaioste ülemvõim aastani 58 eKr. Saart valitses Egiptusest asevalitseja ning 2. ja 1. sajandi eKr ajal toimunud võimuvõitluses moodustas Küpros korduvalt eraldiseisva kuningriigi. Kahe vanaaja tähtsaima kaubanduskeskuse, Ateena ja Aleksandria, vahel arenesid tihedad kaubandussidemed. Ptolemaioste võimu ajal toimus saare täielik helleniseerumine. Foiniikia ja Küprose põliselanike kombed kadusid koos vana silpkirjaga. Nendel aegadel asutati mitmeid linnu, nt Arsinoe, mille Ptolemaios II asutas vana ja uue Paphose vahele. Küprosest sai aastal 58 eKr Rooma provints. Straboni sõnul saatis Rooma poliitik Publius Clodius Pulcher tribuuniks saades Cato Noorema saart vallutama, kuna oli Küprose kuninga Ptolemaiosega tülis. Marcus Antonius andis Küprose Kleopatrale ja tema õele Arsinoe IV-le, kuid aastal 30 eKr, pärast Aktioni lahingut, sai saarest uuesti Rooma provints. Aastast 22 eKr oli Küpros senatiprovints. Saar sai aastal 115 või 116 pKr toimunud juutide ülestõusus kõvasti kannatada. Pärast Diocletianuse reforme pandi Küpros Consularis Oriensi kontrolli alla ning seda hakkas juhtima prokonsul.[11] Neljanda sajandi alguses tabasid saart mitu maavärinat ning hävines Salamis. Samal ajal kannatasid küproslased põua ja näljahäda käes. Keskaegne Küpros
Pärast Rooma keisririigi lõhenemist ida- ja lääneosaks läks Küpros Bütsantsi kontrolli alla. Küprose piiskop, kes allus küll kirikule, sai Ephesose nõukogult autokefaalsuse. Araablased ja moslemid vallutasid saare 650. aastatel, kuid aastal 688 jõudsid keiser Justinianus II ja kaliif ‘Abd al-Mālik ibn Marwān pretedenditu kokkuleppeni. Järgmised 300 aastat valitsesid araablased ja roomlased saart kondomiiniumina, hoolimata sellest, et kaks poolt olid mandril pea pidevalt sõjajalal. Bütsants võttis Küprose mõnel korral lühikeseks ajaks enda ainuvõimu alla, kuid alati taastati status quo. Selline kord kestis aastani 965, kui Niketas Chalkoutzes vallutas Küprose Bütsantsi käsul. Aastal 1185 proovis Küprose viimane asevalitseja Isaac Komnenos saart enda ainuvõimule allutada, kuid tema riigipöördekatse ebaõnnestus. Sellest hoolimata lubasid Ida-Rooma valitsejad tal saare asevalitsejaks jääda. Bütsants oli Komnenose vastu suhteliselt hambutu, kuna viimane sai toetust Sitsiilia kuningalt Wilhelm II-lt. Keisril oli Egiptuse sultaniga kokkulepe ristisõdijatele Küprose sadamad sulgeda. Kolmas ristisõdaKaheteistkümnendal sajandil sai Küprosest ristisõdijate sihtmärk. Richard I maabus Limassolis 1. juunil 1191 otsides tormis kadunuks jäänud laeva, millel olid tema kihlatu Navarra Berengaria ning õde. Hiljem maabus Küprosel ka Richard I armee, kuna Isaac Komnenos keeldus pantvange (kihlatu, õde ja mõned laevahukust pääsenud sõdurid) välja andmast. Isaac oli Richardi vägede eest sunnitud Limassolist põgenema. Isaac kapituleerus ning Küpros läks Inglise kuninga kontrolli alla. Richard ja Berengaria abiellusid 12. mail 1192 Limassolis. Évreux' piiskop kroonis ta Inglismaa kuningannaks. Ristisõdijad jätkasid enda teekonda pühale maale St. Jean d'Acresse 5. juunil. Richard Lõvisüdame armee jäi Küprost okupeerima ning tõstis makse, kuningas müüs saare Templiordule. Varsti pärast seda okupeerisid saare prantslased (Lusignani dünastia), kes asutasid Küprose kuningriigi. Ladina keelest sai riigikeel, hiljem asendati see prantsuse keelega; pikka aega hiljem sai teiseks ametlikuks keeleks kreeka keel. Aastal 1196 asutati saarel Kääne Kirik ning Küprose Õigeusu Kirik sattus repressioonide alla. Küprosele asusid elama ka maroniidid, kellel on tänapäevalgi Põhja-Küprosel mõned külad. Küprose kuningriik
Amalrik I sai krooni ja tiitli Saksa-Rooma keisrilt Heinrich VI-lt. Saarel vähemuses olevad katoliiklased elasid peamiselt rannikuäärsetes linnades nagu Famagusta ning traditsioonilises pealinnas Nikosias. Katoliiklased juhtisid riiki ning kreeklastest elanikud paiknesid peamiselt maapiirkondades, riigi ülesehitus sarnanes Jeruusalemma kuningriigi omaga. Iseseisval Küprose Õigeusu Kirikul lubatu küll saarel tegutsema jääda, kuid suur osa varast anti Lääne Kiriku kätte. Pärast Amalriki surma olid järjestikku võimul noored poisid, kes kasvasid kuningana üles. Nendel aastatel tegutsesid regentidena Ibelini suguvõsa esindajad, kes enne Jeruusalemma langemist olid olnud seal võimul. Aastal 1229 tõukas Saksa-Rooma keiser Friedrich II ühe Ibelini regendi võimult ning tõi saarele gvelfide ja gibelliinide võitluse. Friedrichi toetajaid said võitluses aastaks 1233 lüüa, Jeruusalemma kuningriigis ja Saksa-Rooma riigis kestis heitlus kauem. Friedrichu Hohenstaufenitest järeltulijad olid Jeruusalemmas võimul aastani 1268, kui Küprose kuningas Hugo III pärast Jeruusalemma kuninga Konradin III surma ennast Akko kuningaks kuulutas. Sellega ühendati Jeruusalemma ja Küprose kuningriigid. Palestiina alad kaotati lõpuks Henri II valitsusajal aastal 1291, kuid Küprose kuningad ei loobunud aladest de jure. Nagu Jeruusalemmaski, oli ka Küprosel Haute Cour ('kõrge kohus'), kuid sellel oli Jeruusalemma omast vähem võimu. Kuna saar oli Jeruusalemmast rikkam ja feodaalsem, oli kuningal võimalik Haute Couri eirata. Tähtsaim aadlike suguvõsa oli Ibelini dünastia. Sellest hoolimata oli kuningas tihti konfliktis Itaalia kaupmeestega, kuna pärast Akko langemist aastal 1291 oli Küprosest saanud Euroopa kaubanduse värav Aafrikasse ja Aasiasse. Neljateistkümnendal sajandil hakkasid kuningriigis võimu enda kätte saama Genova kaupmehed. Küpros valis suures skismas Avignoni poole, kuna lootis, et prantslastel õnnestub itaallased välja ajada. Aastal 1425 tegid mamelukid Küprose kuningriigist enda Mamelukkide riigi tribunaalmaa. Järgnevad Küprose valitsejad kaotasid peaaegu kogu enda iseseisvuse kuni kuninganna Caterina Cornaro oli sunnitud saare Veneetsiale müüma. Kohe pärast seda hakkasid Küprost rüüstama osmanid, kes vallutasid selle aastal 1571. See aeg on tegevuspaigaks William Shakespeare'i tragöödiale "Othello". Teose nimitegelane on Veneetsia sõjaväelane, kes kaitseb Küprost osmanite rünnakute eest. Osmanite Küpros
Osmanite võim Küprosel lõppes Vene-Türgi sõjaga aastal 1878 ning saar läks Küprose konventsiooniga Briti impeeriumi kätte. Osmanid jäid Küprosel suveräänideks aastani 1914, kui britid esimese maailmasõja käigus saare vallutasid. Pärast maailmasõda loobus Türgi Lausanne'i lepinguga kõikidest oma nõudmistest. Briti võimu ajal said küprose elanikud suurema sõnavabaduse ning see andis tõuke Küprose kreeklaste ideele enosis (Kreekaga liitumine). Kaasaegne Küpros
Aastal 1925, pärast Osmanite riigi lagunemist, sai Küprosest kroonikoloonia. Aastatel 1955–1959 asutasid Küprose kreeklased eesmärgi enosis saavutamiseks organisatsiooni EOKA, mida juhtis Georgios Grivas. EOKA kampaania ei päädinud mitte Kreekaga liitumisega, vaid Küprose Vabariigi iseseisvumiseni aastal 1960. 1960. aastal vastu võetud põhiseadusega tehti Küprose türklaste vähemusele mitmeid järeleandmisi, nt pidi nii Küprose asepresident kui vähemalt 30% parlamendiliikmetest olema Küprose türklased. Vabariigi esimeseks presidendiks sai peapiiskop Makários III ning esimeseks asepresidendiks dr Fazıl Küçük. Üks põhiseaduse punktidest nägi ette lahusolevate kohalike omavalitsuste loomise, et nii kreeklastel kui türklastel oleksid enda hallatavad asulad. Sisekonfliktid paisusid kahe osapoole vahel relvakonfliktiks ning aastal 1964 saatis ÜRO riiki enda rahuvalvemissiooni, mis kestab tänapäevani. Aastal 1974 viisid Küprose kreeklased Kreeka sõjaväehunta abil läbi riigipöörde. Türgil ei õnnestunud riigipöördele piisavalt vastaseid leida ning suvel 1974 vallutati saare põhjapool. Türgi väed jäid saarele ka pärast vaherahu sõlmimist ning Küpros jagunes kaheks.[12] Riigisisesed pinged, riigipööre ja Türgi sissetung jättis koduta sadu tuhandeid küproslasi.[13][14] Saare põhjaosas kuulutati aastal 1975 välja de facto iseseisev Küprose Türgi Föderatiivne Riik. Aastal 1983 võeti kasutusele tänapäevane nimekuju Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Põhja-Küprose iseseisvust tunnustab ainult Türgi, rahvusvaheline kogukond loeb seda endiselt Küprose Vabariigi osaks. 2002. aastal algatas ÜRO peasekretär Kofi Annan saare taasühendamiseks uue läbirääkimistevooru. Aastal 2004 jõudis pärast pikki kõnelusi lauale plaan saare ühendamiseks, mida toetasid nii ÜRO kui Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid. Mõlema Küprose poole rahvuslased kutsusid häälekalt üles plaani tagasi lükkama. Küprose türklased lõpuks nõustusid plaaniga, kreeklased olid sellele ülekaalukalt vastu. Küprose Vabariik liitus Euroopa Liiduga aastal 2004, 1. jaanuaril 2008 võeti kasutusele euro. Enne seda oli Lõuna-Küprosel käibel Küprose nael. Põhja-Küprosel on kasutusel Türgi liir.[15] Vaata kaViited
KirjandusÜldine ajalugu
Eelajalooline ajalugu
Klassikaline periood
Keskaeg
Briti aeg 1878–1960
Välislingid
|