Keraamika
![]() Keraamika (vanakreeka sõnast keramos 'savi') on põletamisel põhinev savitöötehnika ja -kunst, samuti põletatud savist esemed ja tarindid (nõud, ehituskeraamika, kuumakindel keraamika, elektrokeraamika).[1] Keraamika kui materjal hõlmab tänapäeval mitmesuguseid anorgaanilisi mittemetalle (ränidioksiid, alumiiniumoksiid, ränikarbiid, titaannitriid) ja nende komposiite, mille töötlemisel rakendatakse kõrget temperatuuri. Ajalugu![]() Maailmas
![]() Vanimad säilinud keraamilised esemed ei ole mitte tarbenõud, vaid ilu- või kultusobjektid. Věstonice Venus on vanim (ligikaudu 27 000 eKr) säilinud keraamiline kultusese. See, arvatavasti viljakust sümboliseeriv figuur, pärineb gravetti kultuurist ehk tööndusest ja asub praegu Moraavia muuseumis Brnos.[2] Mesoliitilistes kultuurides kasutati keraamikat ebaregulaarselt ja pigem hilisemal perioodil; mesoliitilise kultuuri perfektsemad näited esinduvad Jōmoni kultuuris Jaapanis. Keraamika on peaaegu kõikide arheoloogiliste kultuuride oluline atribuut neoliitikumi ajal (erand – keraamikaeelne neoliitiline põllumajanduskogukonna periood Lähis-Idas, kus üleminek paiksele eluviisile toimus varem). Keraamilisi anumaid kasutati mitmesuguste toiduainete, vee, veini, õli jms hoidmiseks või transportimiseks. Keraamilistesse urnidesse paigutati ka surnute säilmeid. 3000 eKr (varane pronksiaeg) leiutati potikeder, mis kiirendas esemete valmistamist. Kolumbuse-eelse Ameerika kultuurides valmistasid indiaanlased oma keraamikat ilma potikedrata. EestisLoe lähemalt artiklist Eesti keraamika Kolmandal aastatuhandel eKr jõudis Eestisse kammkeraamika, mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Juba mõnevõrra varem Narva kultuuri ajal Eestis loodud keraamikast räägitakse kui Narva keraamikast, mis oli kammkeraamikast tunduvalt robustsem. Teisel aastatuhandel eKr levisid Eestisse nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused). Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil, esmalt Ida-Eestis. Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses. 18. sajandil (1772–1782) töötas Tallinnas Carl Christian Ficki fajansimanufaktuur. 1782. aastal rajas Woldemar Johann von Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan. Eesti keraamika põhialadena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid. Keraamika kui kunstiala areng algas 1920. aastatel. 1930. aastail muutus valitsevaks kõrgkuumuskeraamika. Keraamika liigitaminePõletustemperatuuride põhjal
Selle liigituse aluseks on põldpao sulamispunkt (umbes 1150 °C) Madalkuumuse (900–1150 °C) puhul saavutatakse urbse killuga tooted, mis muudetakse glasuurimisega vettpidavaks. Kõrgkuumuses savi osalt sulab, saadavad paakunud killuga tooted peavad vett glasuurimatagi. Teine liigitusviis eristab madalkuumuskeraamikat (kuni 1200 °C), kivikeraamikat (1100-1300 °C) ja kõrgkuumuskeraamikat (üle 1200 °C)[3]. Põletatud massile omase struktuuri ja värvuse põhjalEristatakse poorseid ja paakunud tooteid. Sel juhul loetakse poorseks toode, mille veeimavus on üle 5%, ja paakunuks (tihedaks) toode, mille veeimavus on alla 5%. Samuti eristatakse valgest ja värvilisest massist valmistatud tooteid. Liigitada võib ka tooraine koostises olevate osakeste läbimõõdu alusel. Jämedateraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on üle 0,1 mm. Peeneteraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on alla 0,1 mm. Keraamiliste toodete funktsiooni põhjal![]()
Keraamika valmistamine![]() Peamisi keraamika valmistamise viise on kolm:
Keraamika põletamineKeraamilist massi põletatakse selleks, et muuta see kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Keraamilist massi, mida ei ole põletatud, on ka pärast ärakuivamist võimalik vee lisamisega taas plastiliseks muuta. Pärast põletust on see aga võimatu põletuse käigus toimunud muutuste tõttu keraamilise massi struktuuris. Põletatakse ka selleks, et moodustada keraamiliste esemete pinnale glasuur, mis muutub põletuse käigus pulbrist klaasjaks massiks. Selleks tehakse eelpõletuse läbinud ja seejärel glasuuritud toodetele glasuurpõletus. Võimalik on ka dekoorpõletus, mille puhul kinnistatakse põletuse käigus glasuurile glasuuripealsete värvidega maaling või kaetakse ese teistkordse glasuurikihiga ja tehakse põletus madalamal temperatuuril, et alusglasuur sulama ei hakkaks. Mõnel juhul tehakse ühekordne põletus (terrakota, soolaglasuuriga kaetud keraamika jt) ja sel juhul jääb see põletus ka ainsaks (sellele ei eelne ega järgne mõnd teist põletust). PõletusliigidPõletusahjudVaata ka keraamikapõletusahi Tunnelahi – Ringahi – Muhvelahi – Pudelahi – Vagonettahi – Kamberahi – Kasseli ahi – Ümarahi – Lõkkeahi – Nõlvakahi Erinevate piirkondade keraamika![]() Jaapan, 16. sajand. Tōkyō Rahvusmuuseum.
KeraamikaliigidKeraamika katmineSoovituslik kirjandus
Vaata kaViited
Välislingid
|