|
Sinisukk
 Sinisukk on nimetus haritud, intellektuaalsete ja tihti ka kirjanduslike huvidega naise kohta. Ajalooliselt nimetati nii 18. sajandi Inglismaal tegutsenud Sinisukkade Seltsi liikmeid.[1] Eesti keeles on sõna sinisukk kasutatud eelkõige irooniliselt.[2][3] 18. sajandi lõpuni nimetati sinisukkadeks mõlemast soost haritlasi.[4] Hiljem kasutati nimetust peamiselt naisintellektuaalide kohta nii inglise (bluestocking) kui ka prantsuse keeles (bas bleu).[5] Seos siniste sukkadega võib pärineda ajast, mil siniseid villaseid sukki peeti seltskonda sobimatuks igapäevariietuseks, vastandina pidulikele mustadele siidsukkadele. Selles kontekstis viidatakse sageli siiski just mehele, inglise haritlasele Benjamin Stillingfleetile, kes väidetavalt pälvis tähelepanu, külastades Sinisukkade Seltsi koosviibimisi, kus kandis vaesuse tõttu tavalisi siniseid sukki ja andis seeläbi seltsile nime.[6][7] AjaluguIngliskeelses kirjanduses on ekslikult omistatud varaseim sinisukkade mainimine pedagoogikateoreetik Jan Amos Komenskýle, kes 1638. aastal ilmunud raamatus "Didactica Magna" tsiteerib Euripidese tragöödia "Hippolytos" misogüünset peategelast. Viide tuleneb siiski Komenský esimesest ingliskeelsest tõlkest, mille avaldas 1896. aastal M. W. Keatinge, ning algses ladinakeelses tekstis seda väljendit pole.[8] Nime päritolu on seostatud ka 15. sajandi Veneetsia teatritrupi Compagnie della Calza (Sukaselts) liikmete tavaga kanda siniseid sukki, mis võeti neilt üle Pariisis ja Londonis, ning 17. sajandi Šotimaa presbüterlastega, kes kandsid siniseid, pleegitamata villaseid sukki vastandina jõukamate koguduste pleegitatud valgetele ja värvitud mustadele sukkadele. Nimetuse muutis populaarseks 1750. aastatel Inglismaal tegutsenud Sinisukkade Selts, mida algselt juhtis "sinisukkade kuningannaks" hüütud kirjanduskriitik ja salongiperenaine Elizabeth Montagu (1720–1800), kes oma ajastul harukordse erandina võttis pärast abikaasa surma tema vara haldamise enda kätte, omandades majandusliku iseseisvuse[9]. Seltsi rajasid naised ning selle liikmeskonda kuulus arvukalt silmapaistvaid ühiskonnaliikmeid mõlemast soost, näiteks Elizabeth Vesey (1715–91), Hester Chapone (1727–1801), klassitsist Elizabeth Carter (1717–1806), Harriet Bowdler, Edmund Burke, Sarah Fielding, Samuel Johnson, Frances Pulteney, Hester Lynch Piozzi (1741–1821), Hannah More (1745–1833) ja Frances Burney (1752–1840).[1][10] 1811. aastal esilinastus Thomas Moore'i ja Charles Edward Horni koomiline ooper M.P. alapeakirjaga "Sinisukk" ("The Blue Stocking"), mille tegelase leedi Bab Blue kaudu parodeerisid autorid sinisukki. Jaapanis ilmus 1911–1916 kirjandusajakiri Seitō (Sinisukk), mida juhtis Raichō Hiratsuka. Ajakirjast kujunes Jaapani feministide kirjanduslik ja poliitiline väljund, mida tabas ulatuslik kriitika ja riiklik tsensuur.[11] EestisEesti kirjanduses peetakse klassikaliseks sinisuka kirjelduseks Johannes Aaviku (pseudonüümiga J. Randvere) Noor-Eesti 3. albumis (1909) avaldatud jutustust "Ruth". Betti Alveri sulest pärineb "Sinisuka ballaad". Esimeseks sinisukkade mainijaks Eestis on Tõnis Erilaid pidanud Lydia Koidulat, kes kasutas küll saksakeelset vastet blaustrumpf[12]. Viited
Kirjandus
Välislingid
|
