Suurbritannia poliitika

See artikkel vajab ajakohastamist. (August 2019) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Suurbritannia on unitaarriik, mille detsentraliseerimine toimub parlamentaarse demokraatia raames põhiseadusliku monarhia all, kus monarh, praegu kuningas Charles III, on riigipea, samal ajal kui Suurbritannia peaminister, kelleks on praegu Rishi Sunak, on valitsusjuht. Täidesaatvat võimu teostab Suurbritannia valitsus monarhi nimel ja nõusolekul, samuti Šotimaa ja Walesi valitsused ning Põhja-Iirimaa valitsus. Seadusandlik võim kuulub Suurbritannia parlamendi kahele kojale, alamkojale (House of Commons) ja ülemkojale (House of Lords), samuti Šotimaa parlamendile ning Walesi ja Põhja-Iirimaa assambleedele. Kohtusüsteem on täidesaatvalt ja seadusandjalt sõltumatu. Kõrgeim kohus on Suurbritannia ülemkohus.

Suurbritannia poliitiline süsteem on mitmeparteiline süsteem. Alates 1920. aastatest on kaks domineerivat parteid olnud Konservatiivne Partei ja Leiboristlik Partei. Enne kui Leiboristlik Partei tõusis Briti poliitikas, oli Liberaaldemokraadid koos Konservatiividega teine suur poliitiline partei. Samal ajal kui koalitsioon ja vähemus valitsused on olnud parlamendipoliitika juhuslik tunnusjoon, on üldvalimistel kasutatav esimene minevik-post-valimissüsteem kaldunud säilitama nende kahe osapoole domineerimise, kuigi igaüks on viimase sajandi jooksul tuginenud kolmandale parteile nagu Liberaaldemokraadid, et esitada parlamendis enamust. Konservatiivne-liberaalne demokraatide koalitsioonivalitsus oli ametis alates 2010. aastast kuni 2015. aastani, esimesed koalitsioonid tekkisid alates 1945. aastast. Koalitsioon lõppes 7. mail 2015 toimunud parlamendivalimiste järel, kus konservatiivide partei võitis 330 kohta, samal ajal kui nende koalitsioonipartnerid kaotasid kokku kaheksa kohta.^[1]

Suurbritannia põhiseadus on kodeerimata, koosneb põhiseaduslikest konventsioonidest, põhikirjast ja muudest elementidest, näiteks ELi õigusest. Seda valitsussüsteemi, mida tuntakse Westminsteri süsteemina, on vastu võtnud teised riigid, eriti need, kes olid varem Briti impeeriumi osad.

Peamine artikkel: Suurbritannia monarh

Suurbritannia monarh, praegu kuningas Charles III, on Ühendkuningriigi riigipea. Kuigi ta võtab valitsuses vähe otsest osa, on kroon endiselt koht, kus valitseb valitsusvalitsus. Neid volitusi nimetatakse kuninglikuks eelisõiguseks ja neid saab kasutada suure hulga asjade puhul, näiteks passide väljastamisel või tühistamisel, peaministri vallandamisel või isegi sõjakuulutamisel. Volitused delegeeritakse monarhist isiklikult, kroonide nimel, ja neid saab anda erinevatele ministritele või teistele kroonide ametnikele ning nad võivad sihilikult mööda minna parlamendi nõusolekust.

Tema Majesteedi valitsusjuhi, peaministri kohtumistel toimub ka suveräänne kohtumine, kus ta võib väljendada oma tundeid, hoiatada või nõustada peaministrit valitsuse töös.^[2]

Suurbritannia kodeerimata põhiseaduse kohaselt on monarhil järgmised volitused:

• Võimu vallandada ja nimetada peaminister
• Võime vallandada ja nimetada teised ministrid
• Volitused kutsuda ja katkestada parlamendi tööd
• Volitus anda või keelduda kuningliku nõusoleku andmisest arvetele (nende kehtivus ja seadused)
• Volitused komisjoni relvajõudude ohvitseridele
• Võime juhtida Ühendkuningriigi relvajõude
• Volitused nimetada monarhi nõunikku
• Passide väljastamise ja tagasivõtmise õigus
• Volitus anda halastust (kuigi surmanuhtlus on kaotatud, seda võimu kasutatakse veel lause muutmiseks)
• Võimu anda auhindu
• Võime luua ettevõtteid Royal Charteri kaudu

• Volitused ratifitseerida ja sõlmida lepinguid
• Võim kuulutada sõda ja rahu
• Võimsus relvajõudude lähetamiseks välismaale
• Võim tunnustada riike
• Volitused diplomaatide krediteerimiseks ja vastuvõtmiseks

Täidesaatvat võimu Suurbritannias teostavad suveräänne kuningas Charles III oma Majesteedi valitsuse ja üleantud riigiasutuste kaudu – Šotimaa valitsus, Walesi assamblee valitsus ja Põhja-Iirimaa valitsus.

Monarh määrab peaministri oma Majesteedi valitsuse juhiks Ühendkuningriigis, juhindudes rangest kokkuleppest, et peaminister peaks olema alamkoja liige, kes tõenäoliselt suudab moodustada valitsuse selle toetusel alamkojas (House of Commons). Praktikas tähendab see seda, et poliitilise partei liider, kes on absoluutse enamusega istungisaalis, valitakse peaministriks. Kui ühelgi parteil ei ole absoluutset häälteenamust, antakse suurima partei liidrile esimene võimalus moodustada koalitsiooni. Seejärel valib peaminister teised ministrid, kes moodustavad valitsuse ja tegutsevad erinevate valitsusasutuste poliitiliste juhtidena. Kabineti moodustavad umbes kakskümmend kõige kõrgematest valitsusministritest ja valitsus koosneb ligikaudu 100 ministrist. Kooskõlas põhiseadusliku konventsiooniga on kõik valitsuse ministrid, kas alakoja- või ülemkojaliikmed.

Peaminister on kabineti kõige kõrgem minister. Ta vastutab kabineti kohtumiste juhtimise eest, valides kabineti ministrid (ja kõik muud ametikohad tema Majesteedi valitsuses) ning sõnastavad valitsuse poliitika. Peaminister, kes on Suurbritannia de facto juht, teostab täidesaatvaid ülesandeid, mis kuuluvad nominaalselt suveräänsele (kuninglike eelisõiguste kaudu). Ajalooliselt oli Briti monarh valitsuse ainus täitevvõimu allikas.